Eraldades kuumad ja külmad vedelikud läbi tahke seina, toimub soojusülekanne järjestikku kolmel etapil: konvektsioonsoojusülekanne kuumas vedelikus, juhtivsoojusülekanne läbi tahke seina ja konvektsioonsoojusülekanne külmas vedelikus. Kõige tavalisemas kaudses soojusvahetis on juhtivus ja konvektsioon peamised soojusülekande meetodid. Kuum vedelik kannab kõigepealt soojust konvektsiooni teel toru seina ühele küljele, seejärel juhib soojust toru seina ühelt küljelt teisele ja lõpuks kannab toru seina teine pool konvektsiooni teel soojust külmale vedelikule, viies soojusülekande protsessi lõpule. See põhimõte tagab, et vedelikud ei puutu töötamise ajal otse kokku, vältides ristsaastumist- ja muutes selle sobivaks tööstuslikeks rakendusteks, mis nõuavad vedeliku kõrget puhtust.
Plaatsoojusvahetid koosnevad kahest keevitatud plaadist, mis on moodustatud stantsi{0}}pressimise teel. Kuuma ja külma kandja voolu sisemised kanalid on sisse lülitatud ja plaadid on paigutatud nii, et moodustuvad erinevad soojusvahetussilmused. Kest-ja-torusoojusvahetid seevastu eraldavad kuumad ja külmad vedelikud läbi tahke seina, kusjuures soojusvahetus toimub seina{5}}--ülekande kaudu.
Mida suurem on keskkonna voolukiirus soojusvaheti sees, seda suurem on selle soojusülekandetegur. Seetõttu võib keskkonna voolukiiruse suurendamine soojusvahetis oluliselt parandada soojusvahetuse efekti. Vooluhulga suurendamise negatiivne mõju on aga see, et see suurendab rõhulangust läbi soojusvaheti ja suurendab pumba energiatarbimist. Seetõttu peab olema sobiv vahemik.
